Kohale saabusin paar päeva tagasi, et leida elukoht ja tutvuda ümbruskonnaga. Elukoht on leitud, ümbruskonnaga on tutvutud. Psühhomeetriakeskus ise on muidugi VÄGA ära peidetud - sinna jõudmiseks on vaja minna läbi mitmest "kangialusest" ja tegemist on sõna otseses mõttes sisehoovi-sisehoovi-sisehooviga. Reedel tegin esmalt kvartalile tiiru peale ja siis hakkasin suvalistest kohtadest proovima "sissepoole" minna. Päris hea mitu katset läks enne kui üles leidsin. Eile (laupäeval) panin ainult kaks korda mööda, aga seejärel veetsin pikemalt kohapeal ringi tiirutades, et koht meelde jätta. Täna käisin sellest kvartalist mööda ja juba oli tunne, et tean kust ja kuidas sinna sisse minna.
Cambridge ise on lahe - rahvas on muidugi hästi noor ja mitmekeelne, linn jällegi vana ja stabiilne. Parke on palju ja muru peal käimine, istumine, lamamine, tantsimine ja mängimine on väga levinud. Siin ilmselgelt ei ole probleeme koerajunnide, klaasikildude ja süstlanõeltega.
Liikumine on keeruline, see on tagurpidi. Esimesed kaks päeva võttis iga kord higistama kui oli vaja üle tänava minna, täna oli juba pisut rahulikum, aga ikka suutsin ühele ratturile ette jääda. Rattaid on Cambridges ühe elaniku kohta rohkem kui üheski teises linnas sel saarel ja neid kasutatakse väga aktiivselt. Pererahvas, kelle juures elan, pakkus ka mulle ratast mitmeid kordi, aga mul on vaja enne jalgsi liikuma õppida kui ma ratta selga julgen istuda.
Pildimaterjal:
Täna leidsin alustuseks raamatukaubamaja ja sealt Computing osakonna:
Selline nägi päevasel ajal välja Jesus Green, mis on park kesklinnas. Parasjagu oli mängimas ka orkester :)
